Saatus ehk elu ettemääratus või ise enda elu juhtimine?

Me kasutame kõike oma jõuvarusid, et mäetippu jõuda, kuid tegelikult vaid mägi otsustab, kas sa jõuad tippu või mitte.“

Kuidas tekib usk saatusesse? Kui seletada seda lühidalt ja kokkuvõtvalt, siis … Esimene kord juhtub see tagantjärele, peale „õnnemängu“. Kui me jõuame mõne sündmuse järgselt mõttele, et „keegi on seda juhtinud“ ning see kõik „ei olnud lihtsalt niisama“, siis tekibki meil kiusatus pöörduda taas selle poole, kes seda „õnneloosi“ meie jaoks nii hästi organiseeris ehk nn „tellimusega“, et ta korraldaks ka järgnevaid sündmuseid meie elus. Kiusatus on suur ja sellele vastu hakata on keeruline. Vähese pingutusega saada „kellegi“ poolt garanteeritud hea tulemus – see on vist enamuse inimeste unelm. Siit tulenevad ka kõiksugu saatuse jutud ja inimeste igavene usk sellesse.

Kus jookseb piir saatuse ja elutarkuse vahel? Mille poolest erineb usk saatusesse usust enda elutarkusesse ja võimetesse? See piir jookseb just seal, kus hakkab otsa saama vastutuse koorma kandmine ühe või teise otsuse üle. Seda juhtub sagedamini, kui me arvame. Kui me näiteks küsime nõu lähedastelt, naabritelt või headelt tuttavatelt, siis võime me endale hiljem öelda: „Näed, tema arvas ka nii“, mis tugevdab meie arvamust, kuidas toimida. Või vastupidi, hakkame kahtlema, kui üks või teine inimene laidab maha meie suurpäraseid mõtteid. Vastutuse jagamine on lahutamatu osa meie igapäevases elus, lihtsalt me ei märka seda (ja vahest ei tahagi märgata!), pidades end kahe jalaga kindlalt maa peal seisvaks ja oma elu täisperemeheks. Imekombel seesama „teine“ nõuandja võib olla kes iganes ja saatus siinkohal mängib oma rolli väga hästi. Ehk küsides temalt nõu või koguni usaldades end saatuse kätte, me jagame temaga vastutust enda valikute üle, öeldes seejuures – tulgu, mis tuleb. Ja kui meil asjad laabuvad ja õnnestuvad, siis ütleme: „Saatus hoiab mind!“.

Üks vestluskaaslane kirjeldas oma suhtumist enda asjade korraldamisse nii: „Üldiselt kõiki suurimaid asju oma elus olen ma harjunud ise planeerima ja paika panema. Sageli pidin enda nägemust ka teistele selgeks tegema. On olnud palju olukordi, kus ma lihtsalt teadsin, et „nii on õige“. Saatus…? Ei, ma ei poolda seda. Kui midagi ei lähe nii, nagu peab, kellele ma siis arve esitan? Hädaldamine ei sobi mulle. Ja kui ma kaebaksin oma saatuse üle, oleksid paljud asjad jäänud tegemata.

Tegelikult me omistame vastutust enda valikute eest kas iseendale või saatusele ehk sellele, kes on meist targem, nutikam, kellel on pilt meie tulevikust ette joonistatud ja kellel on vastused kõikidele nendele dilemmadele ja probleemidele, kus me ise tunneme end ebakindlalt, segaduses tänu „sipelga“ olemusele. Aegajalt (kes sagedamini, kes harvem) vajame me saatust rohkem ja see on lihtsalt keerulisem periood meie elus. Teame ju ise oma kogemusest, et kui keegi jagab meie enda otsustamiskoormust, võtab meie õlgadelt liigse koormuse ning kiidab meie tegusid, annab see jõudu ja usku edaspidiseks. Vastutus tegude ja elu üle – see ongi piirjoon, kus ühel pool on saatus ja teisel pool meie ise oma tarkusega.

Õnnestumine, mida ei oska loogilisel kombel seletada. Jagan ühe vestluskaaslase mõtet: „Miks ma usun saatusesse? See on sellepärast, et minu elus on olnud muul kombel seletamatuid juhuseid. Ma ei saa neid kuidagi enda jaoks teisiti lahti mõtestada, kui vaid saatuse mänguga … “.

Peab aga tõdema, et igaühel meist on elu jooksul kogunenud hulk selliseid seletamatuid asju, mis „lihtsalt juhtusid“ ja meil puudub nende kohta loogiline seletus. Psüühika söödab meile ette „kellegi juhitud saatuse mängu“ sageli siis, kui on juhtunud erakorraline sündmus, kus teised kõrval said vigastada ja endal ei olnud ühtegi kriimustust. Sellest räägivad eriti palju inimesed peale kõiksugu õnnetusjuhtumeid, millest nad imekombel pääsesid või kui nad „mingil seletamatul põhjusel“ ei sõlminud esmapilgul ahvatlevat tehingut, mis hiljem osutus halvamaiguliseks. Või teadmata põhjusel ei istunud autosse, mis hiljem avariisse sattus jne. Ehk selleks, et hakata mõtlema saatusele kui meie teejuhile, tuleb omada vähemalt paar-kolm „elupäästnud“ olukorda, millele puudub parem seletus, kui „see lihtsalt nii juhtus“ …

Kuid samas enda tulevikule mõeldes just selline seletus („see lihtsalt nii juhtus“) väga hästi ei sobi meile. Miks siis? Sest psühholoogiliselt „saatus“ on tunduvalt parem kui „juhuse mäng“ . Saatus „mõtleb ja planeerib seal, kus meie enda võimed jäävad napiks“.

Mis on kasulikum – kas toetuda iseendale või saatusele? Kui te olete „ainult enda jõududele toetuv“, siis peate valmis võtma vastutuse koorma ka kõikides tuleviku olukordades, teadmata täpselt mis võib teiega juhtuda ja mida see kaasa toob. Ja mis iganes raskusega silmitsi kokku puutudes tuleb loota ja toetuda vaid iseendale. See võib ka tugevalt endas kõhklema panna ja ebakindlaks muuta. Seepärast „saatust ei eksisteeri“, mõttelaad ongi tugevate või „elu suhtes küünikute“ pärusmaa. Tavalisele inimesele on see natuke liiast. Ega ta küll ei ütle seda kellelegi välja, kuid enda koorma õlgadelt maha võtmiseks korraks ikkagi mõtleb saatusele kui teejuhile.

Siinkohal mõned olulised meelespead …

  • Kas saatus on ikkagi olemas? Tegelikult mitte. Iga hetk oma elust me peame tegema valiku, teadmata mida see endaga kaasa toob. Ja me kunagi ette ei teagi, kas tehtud valik on parim või lihtsalt parem.

  • Lihtsad ja näilised seletused ei pea alati paika. Kuidas näiteks seletada seda, et ma sündisin õiges peres ja õigel ajal? Lapsed üsna varakult õpivad ära, et kõik, mis teeb sind tähtsamaks, tuleb lauale panna. Ja kui teistel ei ole midagi vastu pakkuda, siis olen võitja ja tulebki tänada saatust, et andis mulle võimaluse endast teistele nii heal kombel märku anda. Tegelikult aga saatus ei mängi siin mingisugustki rolli.

  • Elu koosnebki võitudest ja kaotustest ning see ei ole saatuse kalkulatsioon, vaid meie endi tegude või tegemata jätmise tulemus. Meesterahvas siinkohal ütleb: „Ma olen elus saanud nii võite kui ka kaotusi, nii ühed kui teised on mul meeles. Vaadates tagasi ei viita miski sellele, et keegi juhib minu saatust õiges suunas ja hoiab mind ära ämbrisse astumisest. Olen elu jooksul õppinud suhtuma rahulikult, et asjad ei toimi alati nii nagu tahan ja sel ajal, kui mulle mugavam on.

  • Mida siis on kergem teha – kas uskuda või mitte? Kergem ja selles mõttes vast psühholoogiliselt õigem on uskuda saatusesse (kuigi seda tegelikult ei eksisteeri!), kuid mitte lasta sellel „kõrgemal jõul“ sinu eest otsustada, kui seda on vaja teha. Põhiline siin ongi see, et inimene peab milleski uskuma – olgu see saatus või muu kõrgem jõud. Kui peale üleelatud sündmust ütleme, et „olen tänulik saatusele“, tuleks küsida iseendalt kas see tõepoolest ongi nii ja me ei näe juhtunus midagi muud? Või enamjaolt toetume siiski vaid enesele? Kokkuvõttes, kergem on uskuda, et saatus juhib meie elu, õigem – me teeme juhime oma elu ise.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga