Kui pikalt hoida hingevalu enda sees?

Üks vastuvõtule tulnud proua kurtis, et ei suuda leppida sellega, et teine pool ei taha teda mõista ja teeb oma käitumisega pidevalt haiget. Näitena kirjeldas ta olukorda, kus teine pool lubas õhtul kodus viibida ning koos lastega aega veeta, seejärel aga helistas ja ütles, et jääb kontorisse kauemaks. Küsimusele: „Aga me ju leppisime kokku, et täna õhtul tegeleme koos lastega …“ – ütles ta süüdimatult: „Ah ja, mul läks see meelest ja ma juba lubasin, et lõpetan õhtul ühe töö…“.

Proua jätkab: „Seejärel naaseb kaasa hilisõhtul koju, näol rahulolev pilk, et sai kellegi probleemi jälle lahendatud ning seejuures ei tunne, et mina olen selles olukorras täielik idioot, kes planeerib ühist ajaveetmist – ootab –- siis taas plaanib – ootab – kuulab „totakaid” seletusi – ja taas on üksi vanemana kodus. Ja nii lõpmatuseni… „Kuidas teisele poolele seda kõike selgeks teha?“, oli tema põhiküsimus.

Siin on selgelt näha, et teine pool elab endale sobivat elu ja teeb valikuid, mis on talle endale arusaadavad ja mugavad. Kas ta teeb midagi valesti? Tema enda arvates mitte. Kas see on piisav põhjus, et tema peale solvuda ja maksta kätte, mitte rääkides või minnes üksi välja?

Üksteisest sõltuv elu on alati raske olnud just kohanemise seisukohalt – tegevuste ühtlustamine, söömine ühel ajal, ühesugused unerütmid (kui mina tahan magada, siis teine ei jutusta mulle midagi enda arust eriti põnevat), sama väsimus ja sarnased huvid ning privaatsuseks õiguse määr. Mõnel paaril õnnestub ühise välja leidmine kiiremini, teistel see üleüldse ei õnnestu. Kolmandad ongi need, kes aegajalt komistavad ebaõnnestunud asjade ning tegevuste ühisplaneerimisel.

See, et oleme varustatud emotsioonide seljakotiga, mida kanname läbi elu, ei ole vast kellelegi uudis. Me ei pruugi seda argielus märgata, kuid valmisolek seda taas avada ja tundeid läbi elada on üpris kõrge ning vaevalt ükski päev või nädal on kulgenud ilma selleta. Iseasi, et emotsioone on raske planeerida – millised need järgmine kord on ja kui kaua oleme järgmine kord nendega seotud, see on tihtipeale meile endalegi saladus. Negatiivsed emotsioonid, eriti lähedaste inimeste puhul, häirivad meid ning see omakorda hoiab üleval tugevat soovi nendest eemale hoida. Miks mõnel aga õnnestub paremini hingevalust välja tulla, kui teistel? Kas ta teeb oma emotsioonide seljakotis suurema ava? Nii hakkame me mõtlema vaid võrreldes end teistega. Kui märkan, et mõned tulevad kiiresti hingevalust välja, seevastu teised hoiavad pikalt hingevalu enda sees, siis sealt tulebki lõpphinnang – kas olen kannataja (kannatusmärter) või olen kiirelt jahtuja.

Kui hingevalu „saabub“, siis olenemata selle tüübist või põhjustest on põhiline küsimus: millal see maha jätta. Paljud, kellega olen rääkinud, ühel või teisel moel seostavad hingevalu kestust selle esile toodud põhjustega ehk põhjustajaga. „Ma ei saa talle andestada, sest see oli liiga ränk ja ootamatu, mida ta tegi“, – on tüüpütlus. Ent siiski – kui ränk ja ootamatu peab see põhjus olema, et ei suudeta kiirelt andestada? Vahel tundub, et inimeste seas liigub salatabel, mis kirjeldab ühe või teise hingevalu õiget kestust. Ja kui hingevalu ei ole veel mõõtu täis saanud, siis tulebki põdemist jätkata. Kuid kust me tegelikult teame, et „just see hingevalu“ on suuremat aega väärt, teine aga jätab mind rahule paari sügava hingetõmbega? Kui ränk peab olema põhjus, et me oleks nõus kulutama sellele oma elust, näiteks, täispika päeva, mossitades ja mitte rääkides enda lähedase inimesega?

Kui me näiteks palume teisel poolel teha korda kuur ja tulemusena ei leia sealt enam ühtegi asja ehk korralagedus on meie meelest peale korda tegemist kordades kasvanud, siis väikseks pooletunniseks hingevaluks on vast põhjus juba piisav. Süüdistamiseks ja ukse paugutamiseks on tegu veel liiga lahja, solvumiseks ja turtsumiseks-mossitamiseks küll. Mossitamine on siin tegelikult teisele näitamine, et meie sees pesitseb seesama hingevalu. Kui teine saab sellest aru ja võtab süü omaks, siis inimlikul kombel püüab ta mingi aeg meid sellest välja tuua. Kui me omakorda võtame vastu tema „ülestunnistuse“, siis hingevalu läheb ära, kui mitte, siis riskime jääda hingevaluga üksi. Teine peab end nüüd moraalse kohustuste täitnuks.

Hingevalu kestus on vahest sõnum teisele – ära kunagi nii tee! Siit tuleneb ka pikkus, millal teine ükskord minu kannatusest aru ka saab. Me eeldame, et mida pikemalt hoiame hingevalu, põhjustades teisele ebamugavust, seda rohkem pingutab ta, et järgmine kord sellist asja mitte lubada. Ehk mossitades me tegeleme oma tuleviku „rahu majas“ elu korraldamisega. Psühholoogilises keeles – loome endale emotsionaalselt turvalise pesa (kodu), kus emotsioonide tormid ja kanged tuuled ei ole sagedased külalised. Kas on see aga hea viis? Ühelt poolt rahulik kodu on alati hea, kuid teisalt me mingil määral kaotame vilumuse andestamiseks, sest igapäeva elus seda hakkab jääma aina vähemaks. Ehk siis me muutume emotsionaalselt vähem karastatuks ja liigselt tundlikuks, kui ükskord järgmine emotsioonide pauk meid külastab.

Üks põhjustest hingevalu hoidmiseks on aga pettumus, kus oleme investeerinud aastaid ja üks päev muutub kõik äkki mittevajalikuks ja tühiseks. Sel juhul tekib sees kaos, kus elu põhitõed (milleks ma elasin selle nimel ja miks ma ennast ohverdasin jne) on seatud küsimärgi alla. Hingevalu siin on vältimatu protsess, kus me püüame lahendada olulist elu ülesannet – taastada elu mõttega seotud arusaamist. See emotsioonide kell töötab niikaua, kuni asendub uue elu mõttega, mis enam-vähem vastaks sellele, kellena end näeme ja tajume.

Kui me teeks eksperimenti, kus tahaksime näiteks hoida hingevalu maksimaalselt pikalt, siis meile oleks vaja:

  • esiteks lähedane inimene, sest võõraste inimeste eksimuste suhtes meil on oluliselt raskem pikalt hingevalu hoida,

  • teiseks olukord, kus pannakse proovile meie põhilised hingenurgakivid ehk väärtused (mida rohkem, seda parem),

  • kolmandaks see, et nii meie kui ka teine pool peame seda tõeseks. Mitte mänguliseks – sel juhul teine pool ei ole nõus selles osa võtma, peab seda kahtlaseks. Ja kui kõik tingimused on täidetud, siis võimegi oodata, et tulemus on – olla hingepõhjani solvatud ning õigustatud mingi aeg mitte rääkida hingevalu põhjustajaga, olla tema vastu väike vulkaan, mis aegajalt viskab välja oma sisemusest järgmist portsu rahulolematust…

Tulles tagasi argipäeva elu emotsioonikella toimivuse juurde, jõuame me paradoksaalsele järeldusele – argipäevas hoiame me hingevalu elus niikaua, kuni oleme sisimas ära mõõtnud hingevalu väärtuse. Ja kui olukorda mitte seostada meie enda sisemiste väärtusega ning osata seda seost langetada, siis hingevalu kaob enneaegselt ja elu rahulik rütm taastub kiiremini. Algul ootamatult, siis aga tekib harjumus mitte solvuda tühiste pisiasjade pärast. Sellise harjumuse tulemusena langeb hingevalu hoidmine nii madalale, et teised hakkavad pidama meid mittesolvujateks või nendeks, kes oskavad mingi müstilise võimega maha raputada argipäeva elu halva ja mitte seda omaks võtta.

Andestamine on siin üks vanim viis, mille kaudu me vabaneme hingevalust. Kui meil on jätkuvalt tunne, et teine on mulle võlgu (ei vabandanud, ei teinud mingeid samme olukorra parandamiseks), siis meil puudub põhjus olukorra vabaks laskmiseks. Hoides hingevalu, me aga kaotame elu energiat, mis on meile endale kahjulik. Siin olukorraga leppimine ei tähenda, et oleme inimesele andestanud. Andestamine tähendab, et hingevalu energia enam ei kuluta meid nagu varem.

Kuhu me siis välja jõudsime?

Kuna see on meie sisemine kalkulatsioon – kui kaua hoida hingevalu enda sees, siis me ise vastutame selle eest, et aeg, mida me endale lubame, oleks varustatud meie patareiga – pisaraid jätkub, ebameeldivad ütlused ja pildid ketravad meie sees vabalt ja enneaegselt meid ei külasta veider mõte „milleks ma enda sees kogu seda kupatust hoian, äkki jätta seda sinna paika ning liikuda enda eluga lihtsat edasi?!“. Ja kui ei ole mingit soovi hoida enda sees hingevalu pikemat aega, siis on õigem mitte näha selle taga hinnanguid enda kohta ja pidada meeles, et kulutame tühiasjadele ning emotsioonide seljakotis sorimisele olulist aega enda elust, mida me saaksime sisustada enda jaoks märksa kasulikumal kombel.

Ja pidage meeles, et elu stiil „pigistada hambad kinni ja kõik välja kannatada!“ ei ole kõige tervislikum. Oluliselt õigem on elu stiil „Minu emotsioonide seljakott on minu enda kätes!“

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga