Sageli me jõuame järeldusele, et elu vajab muutmist. Ja selle muutmise all tuleb loobuda mõnedest asjadest, mida oleme harjunud aastaid tegema. Selle põhjuseks võib olla arst, kes ütles, et „riskite oma tervise ja eluga“, lähedane inimene, kes enam ei ole nõus teatud asjade käiguga (nt ületöötamine, alkohol jne) või meie ise, pidades jätkamist hukatuslikuks enda elule. Kui kergelt saab loobuda oma nn. lemmikharjumustest?
Tuleb välja, et meie tahtejõud ongi põhilukk ahvatlusest vabanemisel. Kui jõudu ja jaksu parajasti on, siis kontroll ahvatluse üle toimib. Kui jõudu ja jaksu on mõni hetk vähem, siis ahvatlus annab endast jõulisemalt märku. Tekib ports mõtteid stiilis „midagi ju ei juhtu“, „see on vaid kord“ jne.
Üks inimene ütles selle kohta nii: siin polegi midagi imestada, kui komistad vanadele harjumustele otsa – inimene kukub, seejärel tõuseb, siis taas kukub, siis jälle tõuseb … tähtis, et tõusmiste kordi oleks rohkem, kui kukkumiste kordi.
Kas ahvatlusele üks kord järele andmine on õigustatud? Et leevendada ahvatlevate mõtete voogu, võib see olla erandjuhul lahendus. Kuid vaid selleks korraks. Psüühika õpib kiiresti – „kui üks kord ei juhtu midagi“, siis ka mingi järgmine kord tekib sama mõte „veel üks kord ei juhtu ka veel midagi“ ja need korrad muutuvad aina sagedasemaks ja intensiivsemaks. Lõppkokkuvõttes võimegi olla ringiga tagasi vana harjumuse juures. Samas aga me ei ole ringiga samas kohas, sest nüüd teame me lisaks eelnenule, et loobumine koos „üks kord midagi ei juhtu“ ei ole tegelikkuses loobumine ning teame kuidas meie enda „mõnu saamise“ mõtted meid ennast ka üle mängisid.. ja et oleme tegelikkuses nõrgemad, kui iseendale algul paistsime.
Miks harjumused on nii tugevalt meie sees? Sest me oleme valiku ees – teadmine mida ja kuidas teha nagu tavaliselt vs teadmatus mida ja kuidas teha teisiti, uut moodi. Esimene neist on kiire ja automaatne protsess, teine on vaevarikas, koos sisemiste vaidlustega, ebamäärasusega ja palju mõttevaeva nõudev. Seletada iseendale, et teine on parem kui esimene, on piisavalt keeruline ja on võimalik vaid siis, kui oleme selleks hästi ette valmistunud. Sisemiselt peaksime olema valmis selleks, et vaidlused iseendaga võivad olla üsna piinarikkad, sõltuvalt kas vastaspooleks on meie enda füsioloogia (näljatunne, tubaka lõhn, soe tunne alkoholist vms) või vaid vanade harjumuslikke mõtete voog (milleks loobuda? milleks pingutada? ..).
Miks aga muutmist vajavad pahad harjumused on samamoodi meie sees, kuidas me neid omaks võtsime? Huvitaval kombel ka „üldtuntud pahed“ nagu liigsöömine, suitsetamine, väheaktiivne eluviis, tänitamine ja moraali lugemine enda täiskasvanute lastele jnejne olid samamoodi kunagi lubatud meie ellu, millegi lihtsustamiseks või leevendamiseks. Liigsöömine võis olla suurema koormuse ja väsimuse kompensatsioon, väheaktiivne eluviis tekkis aja kokku hoidmise tõttu, moraliseerimine tekkis enda lastele elutarkuse õpetamisest ja kasvatamisel nende vigade ärahoidmiseks jne. Aastaid igapäevaselt oli nendega elatud ja nüüd jõudsime „äkki“ arusaamisele, et kõik need harjumused toovad rohkem kahju, kui kasu. Jõudiski kätte aeg nendest lahti saada..
Kuidas seda teha..? Selleks me teeme läbi üks jagu tegevusi: mõtleme igakülgselt läbi (mis võtab vahest ülipalju aega kõhklustega ja üksteisele vasturääkivate mõtetega), lõpujärgus seame endale tähtajad, millal alustada (reeglina esmaspäevast või järgmisest nädalast, kuna sel nädalal on kõik plaanid juba tehtud). Seejärel, vastavalt endale pandud kohustusele või antud lubadusele, proovime midagi teisiti st uuel kasulikul moel teha.
Pidage meeles, et:
- Teekond olulise otsuseni võib olla pikem, kui olete esialgu arvestanud. Küsige iseendalt kui piik on teekond otsuse langetamisest kuni otsuse teostamiseni? Ja saadud vastus võib olla vaid poolteed lõplikult otsuse elluviimiseni. Sisemine küpsemine on tegelikult üldtuntud „samm edasi-samm tagasi“, kusjuures sammude arv ühes või teises suunas võib olla kõikuv. Kord tundub, et otsuse küpsetamine käib ladusalt, järgmine päev tundub, et on üks „aga“- de päev ja tagasi sammumine.
- Iga samm otsuse elluviimisel mõnevõrra muudab lähteolukorda. Lihtsalt otsuse langetamine ja esimene samm selles suunas võtab ära valikuvõimalusi, mis siiani veel, kasvõi näiliselt, olid olemas. Nüüdsest tuleb elada, teades, et samm on tehtud ning mõelda läbi järgmist sammu uues olukorras jne.
- Üldjuhul otsuse edasi lükkamisega kaasneb olukorra järk-järguline halvenemine. Kuni me seda teravalt ei tunneta, siis saame otsusega venitada. Kui oleme tundlikud, siis otsuse langetamine toimub kiiremini. Suitsetas 30 aastat. Tekkis kopsuvähk, tehti operatsioon. Enam ei suitseta. See on lihtsate lausetega kirjeldatud üks lugu. Kuid, süvenedes, võib selles leida palju otsuse edasilükkamist, kuni jõudus kätte päris kriitiline piir…
- Inimestele on omasem vältida, kui olukord ja tulemus on segane. Sageli kuuleme, et inimene ei tee olulist otsust, sest põgeneb tõest ja ei taha seda tunnistada. Nii toimib enamus meist – väldime ebameeldivaid tagajärgi, kui teame, et need järgnevad meie otsusele. Teades seda ette, on meil kergem ka olulise otsuse veealuseid karisid ennetada.
- Oluline otsus tähendab uut moodi elu. Miks mitte mõelda nii – kui juba saatus koputas uksele ja kutsub avada uue ja olulise otsuse ust, siis lihtsalt istuda ja oodata millal koputamine lõppeb või imiteerida ukse avamist viib selleni, et edaspidi saatus koputab kellegi teise uksele ja teie uks jääbki suletuks uutele võimalustele.
Lisa kommentaar